Koos väeülemaga

Palmipuudepühal algab jumalateenistus minu kirikus rõõmsalt. Loetakse valjusti ette piiblilugu Jeesuse võidukast sissemarsist Jeruusalemma ning siis liiguvad laste ja täiskasvanute koorid piki pühakoja keskmist käiku, lehvitades palmiokstega ja lauldes: “Hoosianna, tõstke häält.” Puhkpillidest ja orelist saadetuna laulavad koorid ja kogudus siira entusiasmiga ülistuslaulu.

Kuid jumalateenistus muutub süngemaks, kui loetakse ette Jeesuse arreteerimise ja ristilöömise lugu. Igal aastal üllatab Jeesuse kannatuste ettelugemine meid, usklikke. Me olime mõelnud, et austushüüetega Jeesust järgides oleme talle ustavad. Kui aga lugu meile uuesti avaneb, adume jälle, et oleme need inimesed, kes Jeesuse hülgasid ja risti lõid. Kui meist said koguduse liikmed, siis tunnistasime, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja tõotasime teda kui oma Issandat teenida. Kuid me teame, et sellest alates oleme oma mõtete ja tegude kaudu ikka ja jälle koos rahvahulgaga hüüdnud: “Lööge ta risti! Lööge ta risti!”

Meie truudusetus mõistab meid süüdi. Kuid olles siis jälle seda lugu kuulnud, näinud Jeesust taas kord risti lööduna, lõpetame me ülistamise vaikselt oma südames koos väeülemaga: “Tõesti, see oli Jumala Poeg!”