Üks ihu, üks Issand
Lugege 1. Korintose 10:15-17
Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast. (1. Korintose 10:17)
Meie koguduses valmistuti saabuvaks pühadenädalaks ja me ootasime leivamurdmist.
Kuid suurel neljapäeval olime koos abikaasaga maakonnavanglas leiba murdmas meesvangidega, kes osalesid meie iganädalases piiblitunnis.
Kui me kuueteistkümnekesi valmistusime jagama leiba ja karikat, kuulsime suminat. Ruumi täitis vanglavalvuri hääl: “Palun oodake veidi!”
Vangid olid vahelesegamiste ja üllatustega harjunud, seepärast ootasime, mõeldes, kas oli vaja viia kedagi ülekuulamisele või meid ei lubatagi jätkata. Selle asemel tulid ruumi neli valvurit ja küsisid vangidelt, kas nad tohiksid nendega koos leivamurdmises osaleda. Vangid olid nõus.
Olles kõik patused, ütlesime üheskoos: “Leib, mida me murrame, on Kristuse ihu mälestuseks. Karikas, mida õnnistame, on Kristuse vere mälestuseks.” Üks leib, üks karikas, üks ihu, üks Issand.
Kui me kuueteistkümnekesi valmistusime jagama leiba ja karikat, kuulsime suminat. Ruumi täitis vanglavalvuri hääl: “Palun oodake veidi!”
Vangid olid vahelesegamiste ja üllatustega harjunud, seepärast ootasime, mõeldes, kas oli vaja viia kedagi ülekuulamisele või meid ei lubatagi jätkata. Selle asemel tulid ruumi neli valvurit ja küsisid vangidelt, kas nad tohiksid nendega koos leivamurdmises osaleda. Vangid olid nõus.
Olles kõik patused, ütlesime üheskoos: “Leib, mida me murrame, on Kristuse ihu mälestuseks. Karikas, mida õnnistame, on Kristuse vere mälestuseks.” Üks leib, üks karikas, üks ihu, üks Issand.
Frank Ramirez (Pennsylvania, USA)