Kiitus Issandale, Kristus on üles tõusnud!

Võtsin kord osa kristlikust misjonireisist, kus üks meeskonnaliige äratas meid igal hommikul vara üles uksele koputades ja hüüdes: “Kiitus Issandale, Kristus on üles tõusnud!” Meie aga vastasime: “Ta on tõesti üles tõusnud.” Enamikul hommikutel vastasime peaaegu otsekohe. Teistel hommikutel aga tuli meid mitu korda äratada, et me üles tõuseksime, kutsuda meid unenägudest tagasi tegelikkusesse.

Ülestõusmispüha üleskutse on teatud vaimuliku äratuse kutse. Mõnikord ärkan ma kindlustundega, et Jumal on tõeline, elu on hea ja Kristuse läbi on kõik võimalik. Neil päevil tean, et kuna Kristus elab, siis saame meiegi olukordadest sõltumata elada Jumala armastuse täiuses. Teistel päevadel aga suudan ma vaevalt silmi avada. Ma näen ainult inimeste pattu ja seda, et ma ei suuda mitte midagi muuta. Nagu Maarja Magdaleena, jään ka mina mälestuste ja unistuste kammitsaisse, nuttes pettumusest selle pärast, mis oleks võinud olla.

Ülestõusmispüha rõõmusõnum ütleb, et ülestõusnud Kristus kutsub meid nime pidi nii sageli, kui meil kulub täna aega, et ärgata tema igavesse ligiolusse. Ta kutsub meid muutma kogu elu ustavateks vastusteks, mis ütlevad maailmale: “Ta on tõesti üles tõusnud!”