Vaimulikud hiirelõksud

Tundsin kaasa väikesele hiirele, kes oli sabapidi jäänud kinni lõksu, mis oli temast poole suurem. Niikaua, kui hiir ei püüdnud liikuda kusagile, kuhu lõks ei ulatunud, sai ta vabalt liikuda. Elus, kuid lõksu kinni jäänuna meenutas hiir mulle, et kristlasena leian ma end mõnikord patupüünises.

Selle asemel, et paluda Jumalat mind lõksust vabastada, otsin ma nagu see hiir viise, kuidas seda endaga kaasas vedada. Ma püüan ettevaatlikult vältida uksi, millest mu lõks läbi ei mahu ja see piiratud liikumine jätab mind vaimulikku nälga. Ma jätkan otsinguid, püüdes leida järgmist “juustutükki”, mis mu teele satub. See viib uutesse lõksudesse ja seepärast tean, et ilma Jumalata olen pidevalt lõksus ega suuda kusagile minna.

Nagu väike hiireke, nägin minagi midagi, mis tõmbas mind lõksu poole. Ma mõtlesin, et haaran sellest kinni ja saan enne välja, kui kang vabaneb, kuid patt on kiirem kui mina. Kõva plaksatus – ja väike osa minust on lõksu jäänud.

Kui me leiame end patupüünistes, on Jumal alati valmis meile appi tulema, meid patuhaardest vabastama ja teise võimaluse andma.