Üksindus

Olen vaid ühe korra olnud jõulude ajal kodust kaugel, ma teenisin siis Saksamaal aega. Olin kurb! Püüdes vabaneda kohutavast lõhest südames sõitsime kahe ajateenijaga esimesel jõulupühal autoga ringi. Me ei rääkinud sõnakestki, kuid kogesime kõik sama tühja tunnet.

Üksindus ei ole piiratud ainult jõulude või kodust kaugel viibivate sõduritega. Kahjuks on igas kogukonnas inimesi, kes kogevad iga päev üksindust. Nende jaoks on see eluviis. Samuti ei ole üksindus ainult kinnipeetavate taak. Et tunda üksindust, ei pea olema üksi; ka rahva seas võime tunda ennast üksikuna. Üksindus võib olla tingitud halvast tervisest, perekonnast võõrdumisest, abielulahutusest, lähedase inimese surmast, perekonnast või sõpradest lahusolekust.

Üks viis üksindusest ülesaamiseks on vaadata enda ümber – teisi abistada, nende ellu süveneda. Me võime arendada häid suhteid oma koguduses, noortega, spordivõistkonnas, rühmas, klubis, heategevuse kaudu. Isegi kui oleme sunnitud kodus olema, võime teistega suhelda telefoni, kirjade ja e-mailide kaudu või nende eest palvetada.

Kui me suhtleme teistega, nende eest hoolitsedes, ühendame me oma elu Jumalaga.