Andes

Hiljuti viisin ma halvasti koheldud naiste varjupaika toidukaupu. Teel keskusesse tundsin, kui tore on anda oma panus sellisesse olulisesse töösse. Ma andsin toiduained administraatori kätte. Vastuvõtus istus üks ema oma väikese pojaga. Ema näol oli kurnatud, ebaloomulik ilme. Ma ei suutnud talle silma vaadata ja lahkusin kiiresti.

Koduteel tundsin häbi oma käitumise pärast. Seal olid inimesed, keda ma tahtsin aidata, kuid sellegipoolest ei suutnud neile pakkuda sõbralikku naeratust või julgustussõna. Ma hakkasin oma andmismotiivide üle mõtlema. Kas ma püüdsin oma enesetunnet tõsta? Kas andmine oli viis panna ennast heana tundma?

Ma teadsin, et mõnikord lahutab andjat ja saajat lai kuristik. Selle kuristiku täitmiseks pean ma mõtlema nendele, kelle õnnistuseks mu annid on kavatsetud ja nende eest palvetama. Kui mul on võimalus tegelikult kohtuda inimestega, kellele mu annid lähevad, siis peaksin ma neid tunnustama. Kristuse järgijana peaksin ma kiirgama armastust ja heldust.