Oma loo jutustamine

Hiljuti osalesin ma rühmatöös, milles kristlikud juhid paljudest riikidest arutasid, kumb on tugevama tähendusega, kas “teada” või “uskuda.” Usukeelt kasutades ütles apostel Paulus: “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud.” Kuidas ta teadis? Pauluse jaoks oli Kristusesse uskumine ja tema kui oma usukeskpunkti tundmine südame kogemus.

Maailmas, milles meie julgeolekualused ei ole kindlad ja milles ei tundu olevat kohta, kuhu varjuda, otsivad inimesed midagi, millest kinni hoida. Kristlased kogu maailmas ütlevad, et on olemas parem vastus kui pommid ja kuulid. Nad ehitavad ja avavad uuesti kirikuid, mis pakuvad lootust ja tervenemist Kristuse vaimus. Nende tunnistus, sageli tagakiusamise korral, on, et on olemas Tema, kes on suurem kui sõjavägi, diplomaatia või mingi muu inimlik lahendus.

Mis võiks olla veel parem kink, kui see, et saame teistele jagada oma “usulugusid”? Igal kristlasel on oma lugu. Mis on kõige tähendusrikkam asi, mida Jumal on sinu heaks teinud? Kusagil on keegi, kellel on vaja kuulda nii sinu kui ka minu lugu. Kui me pühendume oma lugude jutustamisele, siis kindlustab Jumal, et meie tee ristub nende omaga, kes on valmis kuulama.