Jumala kohalolu äratundmine
Lugege 1. Moosese 28:10-17
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: “Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” (1. Moosese 28:16)
Mu palgatðekk polnud seal, kuhu ma olin selle jätnud. Ma vaatasin läbi kõik laual olevad paberid, minut minutilt järjest närvilisemaks muutudes.
Kuhu see oli kadunud? Kuidas ma küll selle asemele uue saan? Kui kaua selleks aega kulub? Lõpuks, kui ma olin juba lootuse kaotanud, vaatasin ma enda ette. Ja seal see tðekk oligi, otse mu ees.
Me naerame, kuuldes lugusid sellest, kuidas inimesed otsivad asju, mis on otse nende ees: õpetajast, kes tunnis otsib prille, mis on tal ees, naisest, kes otsib närviliselt võtmeid, mida ta käes hoiab.
Mõnikord aga olen ma sama pime oma osaduses Jumalaga. Ma palun Jumalalt abi ja juhtimist, kuid ei märka vaikseid, tagasihoidlikke viise, millega Jumal mu elus tegutseb. Ma õpin hindama Jumala osa “kokkusattumistes”, “juhuslikes” kohtumistes, “ootamatutes” telefonikõnedes.
Algkristlastel oli tavaks igal õhtul palvemeelselt päevale tagasi vaadata, otsides Jumala kohalolu ja juhtimist, mis oli tol päeval nendega. Nagu nemad, võime meiegi ennast harjutada oma elu tavasündmustes ära tundma Jumala ligiolu märke.
Me naerame, kuuldes lugusid sellest, kuidas inimesed otsivad asju, mis on otse nende ees: õpetajast, kes tunnis otsib prille, mis on tal ees, naisest, kes otsib närviliselt võtmeid, mida ta käes hoiab.
Mõnikord aga olen ma sama pime oma osaduses Jumalaga. Ma palun Jumalalt abi ja juhtimist, kuid ei märka vaikseid, tagasihoidlikke viise, millega Jumal mu elus tegutseb. Ma õpin hindama Jumala osa “kokkusattumistes”, “juhuslikes” kohtumistes, “ootamatutes” telefonikõnedes.
Algkristlastel oli tavaks igal õhtul palvemeelselt päevale tagasi vaadata, otsides Jumala kohalolu ja juhtimist, mis oli tol päeval nendega. Nagu nemad, võime meiegi ennast harjutada oma elu tavasündmustes ära tundma Jumala ligiolu märke.
David Prince (Alabama, USA)