Abistav käsi

Kuigi mulle meeldib jalgrattaga sõita, valmistab mäest üles sõitmine mulle raskusi. Nii ma siis sõitsin, vändates võistluseks treenides mööda Sierra Nevada mägesid ülespoole. Kui ma hakkasin väsima ja õhtuvalgus hakkas kustuma, teadsin, et mul on pimedas raske leida tagasiteed meie treeninglaagrisse. Suutsin vaevu vajutada pedaalidele, kui tundsin äkki oma seljal suurt tugevat kätt, mis aitas mind mäetipu poole liikuda. Ma pöörasin ringi ja nägin enda kõrval meie sõiduinstruktori naeratavat nägu. Mõne minutiga olid ta tugevad jalad juhtinud meid mõlemaid tagasi õige tempo juurde. Just nende minutite hoog ja julgustus kandsid mind enne pimeduse saabumist mäetippu ja tagasi teiste kodu poole suunduvate sõitjate hulka.

Õhtusöögi ajal sain selgeks, et ma olin üks paljudest jalgratturitest, kes olid saanud innustuse, mida me mäetippu tõusmiseks vajasime. See oli mulle suurepärane pilt sellest, missugune peaks olema kogudus! Me võime olla Jumala tugev ja vaikne käsi, aidates neid, kes on väsinud ja otsivad koduteed.