Suudlus ja aedkannike
Lugege 1. Johannese 4:11-17
Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1. Johannese 4:12)
Lapsepõlves vanaema juurest lahkudes võisin kindel olla kahes asjas: suudluses ja aedkannikeses.
Isegi nüüd suudan ette kujutada vanaema hella, roosat nägu piilumas läbi autoakna, kui ta andis märku, et ma aknaklaasi alla laseksin. Huuli vastu mu põske surudes libistas ta samal ajal mulle pihku õrna aedkannikese.
Iga kord kartsin ma, et ta unustab seda teha, kuid ta ei unustanud. See oli lihtne tegu, kuid sellest ilmajäämine oleks mulle pettumust valmistanud. Vanaema armastav jumalagajätt oli märk ta armastusest minu vastu ja samal ajal Jumala armastuse pidev meenutus.
Kristlastena peegeldavad meie armastusavaldused Jumala tingimusteta armastust. Isegi kui me maised silmad ei näe Jumala vaimulikku kuju, võime näha Jumala armastust meie vastu Jumala rahva armastustegudes. Kui me siis embame oma lapsi jumalagajätuks või anname näljasele toitu, viime me lõpule Jumala lakkamatu armastuse meie sees. Kui me anname kellelegi selle “suudluse ja aedkannikese”, siis pakume Jumala põgusat pilku igaühele, keda kohtame.
Iga kord kartsin ma, et ta unustab seda teha, kuid ta ei unustanud. See oli lihtne tegu, kuid sellest ilmajäämine oleks mulle pettumust valmistanud. Vanaema armastav jumalagajätt oli märk ta armastusest minu vastu ja samal ajal Jumala armastuse pidev meenutus.
Kristlastena peegeldavad meie armastusavaldused Jumala tingimusteta armastust. Isegi kui me maised silmad ei näe Jumala vaimulikku kuju, võime näha Jumala armastust meie vastu Jumala rahva armastustegudes. Kui me siis embame oma lapsi jumalagajätuks või anname näljasele toitu, viime me lõpule Jumala lakkamatu armastuse meie sees. Kui me anname kellelegi selle “suudluse ja aedkannikese”, siis pakume Jumala põgusat pilku igaühele, keda kohtame.
Shannon McRoberts (Oregon, USA)