Kadunud lammas

Mind haarasid hirm ja mure oma noorema poja pärast. Tundus, et ta on kadunud ja läinud suunda, mis oli vastupidine sellele, kuhu me abikaasaga olime püüdnud teda juhtida. Kui poeg oli noorem, olime me olnud kiriku liikmed, kuid nüüd tundus ta vihane ja kaldus ennast hävitama. Ta jõi ja võitles eluraskustega. Selle asemel, et otsida Jumala lohutust ja juhtimist, süüdistas ta Jumalat ja kaugenes temast.

Ühel õhtul olin poja pärast nii mures, et ei suutnud uinuda. Ma võtsin “Päevasõna” ja piibli ning anusin Jumalat, et ta räägiks minuga. Minu kohkumuseks oli tolle päeva piiblitekst Hesekieli 34:11-16. Tavaliselt leian ma Hesekielist kõike muud kui lohutavat, sellepärast hüüatasin vaikselt: “Sealt ma küll tänaseks ööks meelerahu ei leia!” Olin üllatanud, sest võisin lugeda neid ilusaid tõotus- ja kinnitussõnu: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu” (Hesekieli 34:16).

Neis sõnu lugedes hakkasin uskuma, et Jumal päästab mu poja vihast ja joomisest ning toob ta tagasi osadusse Jumalaga. Ma ei tundnud enam poja pärast hirmu, vaid tänasin Jumalat kaastunde ja tõotuste eest. Ja siis jäin ma rahulikult magama!