Meie prioriteet

Ühel päeval tuli minu juurde mu õpilane Andrew ja ütles, et ta peab nädala koolist puuduma, sest ta ema suri ootamatult. Ma märkasin, kui kahvatu ja kurb ta on, kuid mul oli väga kiire ja mul ei olnud aega temaga pikemalt rääkida. Ma noogutasin ja läksin edasi.

Järgmisel päeval piiblit lugedes sattus mu silme ette 1. Johannese 3:18. See salm pani mind aduma, kui tundetu ma olin olnud Andrew’ suhtes ja kui tähtis on panna Jumala armastus tegudesse. Kui ma küsisin Andrew’lt, mis oli juhtunud, siis rääkis poiss, et ta on ainus laps ja isa suri siis, kui poiss oli väga väike. Ema surma järel jäi ta orvuks. Andrew pidi kolima oma onu juurde, kes oli vaene põllumees ja kellel oli kuus last.

Koolis koguti Andrew’ jaoks annetusi. Mõned õpetajad ja mina tõime talle toitu, riideid ja andsime üle kogutud raha. Me nägime ta silmis suurt kergendust ja tänulikkust. Nüüd käib Andrew kohaliku kiriku noorteosaduses. Tundub, et ta teab, et Jumal on iga päev temaga.