Mure ajal

Kui ma olin laps, käisin ma sõbra ema matusel. See oli lapsepõlve üks kõige raskemaid kogemusi. Mu sõber viskus kirstu peale, sest ta ei tahtnud emast lahkuda. Ta nuttis sügavas meeleheites, teised inimesed aitasid poisi püsti ja viisid ruumist välja.

See jäi mulle paljudeks aastateks meelde ja ma mõtlesin, kuidas ma reageerin oma ema surmale.

Kui mu ema suri, meenus mulle see lapsepõlve vahejuhtum. Kuid inimesed mu ümber, Kristuse ihu, kinnitasid mulle, et mu ema ei ole üksi, vaid puhkab Lunastaja armastavatel kätel. Nende sõnad täitsid mind uskumatu rahu ja rõõmuga. Nad trööstisid mind ning pikkamööda jätsin ma kurvastuse ja masenduse selja taha.

Nüüd pakun ma teistele samasugust tröösti ja lootust.