Tõeline toidus

Kolledþis õppides töötasin ma Appalatðias majade remondi hädaabitöödel. Ühel suvel töötasime oma meeskonnaga Lily-nimelise naise majas. Me saime teada, et Lily ja ta pere, nagu paljud teisedki majapidamised, pidid sageli valima, missuguseid arveid iga kuu maksta. Kui Lily rääkis mulle, et ta jätab üsna sageli söögikordi vahele, et lapsed saaksid süüa, siis tundsin, kuidas mu näole tõusis kuumus, mis võistles suvepäeva soojusega. Äkki tahtsin ma, et mul oleks miljon dollarit ja ma saaksin selle jagada kõikidele perekondadele, keda ma olen kunagi aidanud. Ma tahtsin näha, et nad sööksid igal õhtul kõige maitsvamaid roogi, sõidaksid uute ilusate autodega ja neil oleks kõik, millest nad on unistanud.

Lily märkas mu näoilmet ja püüdis mind lohutada. “Ära muretse,” ütles ta. “Ma ei söö hommikul mitte midagi, kuid ma palvetan.” Siis ta naeris, öeldes mulle: “Jeesus on mu hommikueine!”

Kuigi Lily füüsiline vajadus toidu järele oli väga reaalne, oli ta sõna-sõnalt tõlgendanud Jeesuse sõnu Johannese 6:35. Minu unistused tema jaoks olid materiaalsed, kuid tema keskendus Jeesusele, kes on meie majanduslikust olukorrast sõltumata meile kõigile esmase jõu allikas.