Kus sa oled?

Tegeleme abikaasaga kodude otsimisega endistele võistlus-hurdakoertele. Agentuur, kellega me töötame, nõuab, et koera võtnud perel oleks taraga piiratud aed, sest nendel hurtadel pole kunagi lubatud vabalt ringi uidata. Kui nad üksinda välja saavad, võivad nad orientatsiooni kaotada ja ära joosta. Need koerad võivad joosta kiirusega 65 kilomeetrit tunnis ja kergesti kaduma minna.

Ühel päeval, kui ma käisin posti järel, jäi aiavärav lahti. Kui ma hiljem meile võetud koera õue lasin, leidis ta, et värav on lahti ja tormas välja. Ma jooksin mööda tänavat, koera nime pidi hüüdes, kuid teda polnud näha. Ma hüppasin autosse ja sõitsin mööda teed, mida me tavaliselt jalutamiseks kasutame. Ma hüüdsin teda, ise meeleheitel. Lõpuks märkasingi teda. Koer tundus mind nähes õnnelik ja ka mina olin teda nähes rõõmus!

Nagu meie aed ja värav, mis kaitsevad meie koera, kindlustab Jumal meie kaitsmiseks piirid. Kui me astume nendest piiridest üle, ei ole me enam vabad; me oleme lihtsalt suuremas ohus. Kui me ületame Jumala piirid, kui me hulgume või ära jookseme, tuleb Jumal meid otsima, meid nime pidi hüüdes. Ja kui me tagasi tuleme, tunneb Jumal rõõmu.