Kui kaugel? Kui kaua?

Enamik meist teab ja armastab piiblilugu kadunud pojast, sest me kõik võime ennast sellega samastada. Kuna me kõik tunneme vajadust andeksandmise järele, on see tegelikult meie kõigi lugu. Jeesus ei täpsusta, missugune on see “kauge maa”, kus noorem poeg oma varanduse ära pillas. Ja see, kui kaua kulus tal aega, kuni ta lõpuks hakkas mõistma, mida oli teinud, on sama ebamäärane. Me lisame loole oma elu ja kogemused, detailid sellest, kuidas selle maailma materiaalsed ajad on meid ahvatlenud, korrad, kui oleme olnud lahus Jumalast ja Jumala vankumatu armastuse meie kõigi vastu.

Iga vahemaa eemal Jumala armastusest on liiga kauge. Iga aeg, mis on veedetud väljaspool osadust Jumalaga, on liiga pikk. Kuid Jumalale ei ükski vahemaa liiga kaugel ega aeg liiga pikk, et meid leida. Nagu kannatlik isa, kes ootab teeveerel poja tagasitulekut, näeb Jumal ajast ja ruumist kaugemale. Meie Looja ei kaota iial lootust. Jumal kehastab kaugeleulatuvat armastust, mis kutsub meid mõistusele tulema igal pool, kus oleme ja pöörab me südame meeleparandusele, et saaksime vastu võtta tõelise pärandi, mis meid Isa käte vahel ootab.