Eesõigus teenida

Ma õpetan vangide kinnipidamisejärgses elukohas kristlikku jüngerlust. Hiljuti palus üks selle elanikest, et ma sõidutaksin ta teise linna kohtuistungile. Mõttes lükkasin ma selle palve otsekohe tagasi, kuid ütlesin talle, et kui asutus selleks loa annab, siis mõtlen selle üle järele. Tundide lõppedes vestlesin ma järelevalveametnikuga. Ta kinnitas mulle, et elanikud peavad ise oma sõidud korraldama, mis tavaliselt tähendas, et nad peavad pöörduma oma sõprade või sugulaste poole. Sellel mehel ei olnud ühtki inimest, keda paluda, ja eelmine kord oli ta sinna sõitnud juhuslike autodega, üsna pika maa jalgsi läbides.

Selleks et ta palvet tagasi lükata, mõtlesin ma mitmesugustele vabandustele, näiteks tihe töögraafik ja julgeolek. Kui ma sellele mõtlesin, meenus mulle kogu aeg Jeesuse sõnum võõraste eest hoolitsemisest: “Ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde” (Matteuse 25:36). Lõpuks sain ma aru, et minu hoiakust ja tunnetest hoolimata andis Jumal mulle võimaluse täita põhimõtet, mida ma sealsetele elanikele õpetan. Ma nõustusin seda meest abistama. See kogemus tuletab mulle meelde, et pean igal uuel päeval ootama võimalusi, mida see pakub.