Jumala käevartel puhates
Lugege Laul 139:1-12
Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. (Laul 139:9-10)
Meie sõpradel on väike sõbralik kassike. Ühel külaskäigul nende juurde ärkasin ma vara üles, et palvetada ja Piiblit lugeda.
Kui ma ennast mugavasse tugitooli istuma seadsin, tuli kass üle toa ja hüppas mulle sülle. Ta puges mu käte vahele, vaatas usaldavalt minu poole, siis sulges silmad ja hakkas rahulolevalt nurru lööma. Hetke pärast magas ta sügavalt.
Kui ma teda vaatasin, mõtlesin sellest, kui sarnased me temaga oleme, kui elame usus. Usk on valmisolek kõigest hoolimata elada turvaliselt Jumala hoole all. Psalmist meenutab meile, et ükskõik, kus me oleme, Jumala käsi juhatab meid ja tema parem käsi haarab meist kinni. Elu võib tuua meile kurbust ja rõõmu, kuid meil on tõotus, et Jumal on alati meiega ja näeb meist läbi. Me võime turvaliselt puhata sellel tõotusel ja Jumala armastavatel käevartel.
Kui ma teda vaatasin, mõtlesin sellest, kui sarnased me temaga oleme, kui elame usus. Usk on valmisolek kõigest hoolimata elada turvaliselt Jumala hoole all. Psalmist meenutab meile, et ükskõik, kus me oleme, Jumala käsi juhatab meid ja tema parem käsi haarab meist kinni. Elu võib tuua meile kurbust ja rõõmu, kuid meil on tõotus, et Jumal on alati meiega ja näeb meist läbi. Me võime turvaliselt puhata sellel tõotusel ja Jumala armastavatel käevartel.
Richard N. Ryley (Pennsylvania, USA)