Rebige see puruks!
Lugege Kolossa 3:15-17
Ma tänan Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan. (Filipi 1:3)
Kui me lugesime abikaasaga “Päevasõna” 2003. aasta 26. oktoobri mõtisklust, mille oli kirjutanud hooldusasutuses olev inimene, kes peagi suri, mõtlesin ma: “See mõtisklus saaks aidata mu Kanadas elavaid sugulasi.”
Nad leinasid oma samasuguses olukorras olnud tütart. Ma rebisin selle lehekülje välja ja saatsin koos kirjakesega neile. Mõni päev enne seda, 13. oktoobril, kirjutas 13-aastane poiss oma koguduse laagri muljetest. Tema lugu väljendas just sama mõtet, mida ma tahtsin edasi anda meie 12-aastasele lapselapsele, kes ei ole kunagi laagris käinud. Ma arvasin, et see mõtisklus võiks anda talle julgust laagrisse minna. Ma rebisin ka selle lehe välja ja saatsin selle Massachusettsisse Robinile.
Idee “Päevasõnast” lehti välja rebida sain ma kallilt Brasiilia naiselt Judithilt, kes aeg-ajalt saadab mulle lehekülgi “No Cenaculo’st” (“Päevasõna” portugalikeelsest väljaandest). Kui Jumal märku annab, teeme seda nüüd meiegi.
Aeg-ajalt tundub, et maailm laguneb tükkideks, kuid sellised inimesed kogu maailmas, kes on kirjutanud sellest, kuidas Jumal nende elus liigub, on liim, mis hoiab maailma koos. Nad annavad meile iga päev pildikese Jumalast. Teiste pärast muretsemisel on alati tähendus, sellepärast jätkan ma kirjakeste ja “Päevasõna” lehekülgede saatmist oma sõpradele.
Idee “Päevasõnast” lehti välja rebida sain ma kallilt Brasiilia naiselt Judithilt, kes aeg-ajalt saadab mulle lehekülgi “No Cenaculo’st” (“Päevasõna” portugalikeelsest väljaandest). Kui Jumal märku annab, teeme seda nüüd meiegi.
Aeg-ajalt tundub, et maailm laguneb tükkideks, kuid sellised inimesed kogu maailmas, kes on kirjutanud sellest, kuidas Jumal nende elus liigub, on liim, mis hoiab maailma koos. Nad annavad meile iga päev pildikese Jumalast. Teiste pärast muretsemisel on alati tähendus, sellepärast jätkan ma kirjakeste ja “Päevasõna” lehekülgede saatmist oma sõpradele.
June A. Megill (Põhja-Carolina, USA)