Ei mingit kahetsust

Oli esimese advendi pühapäev. Ma võtsin välja oma “jõulukausta”, eelmistel aastatel kavandatud tööde nimekirja. Kui ma sain aru, kui palju mul teha oli, muutusin ma närviliseks.

Siis leidsin ma märkme, mille olin enda jaoks kirjutanud: “Ole Maarja, mitte Marta.” Ma ei suutnud meenutada, millal ma olin selle kirjutanud, kuid teadsin otsekohe, mille pärast. See oli pärit nende jõulude ajast, kui mul oli nii kiire, et selle kiiruse taga ei suutnud ma täielikult meeles pidada ja kogeda selle aja pühalikku tähendust. Kui ma seda kirjakest uuesti lugesin, palusin ma Jumalat, et ta aitaks mul seda viga enam mitte korrata.

Neli nädalat hiljem oli neljanda advendi pühapäev. Ma vaatasin kõigele tehtule tagasi ja mul polnud midagi kahetseda. Kui ma ei oleks ostnud neid kingitusi, oleksin ma lähedastele pettumuse valmistanud. Kui ma ei oleks saatnud jõulukaarte, oleksin ma ilma jäänud suhtlemisest oma sõprade ja perekonnaga. Kui ma ei oleks kodu kaunistanud, ei oleks me kodu ja aed olnud nii pidulikud. Ja kui ma ei oleks rõõmsalt kiitnud ja teeninud Kristust, oleksin ma täielikult ilma jäänud advendi sisust: valmistada oma süda ette Kristuse tervitamiseks.