Jumala silmade läbi

Kui ma ühel päeval akna juures istusin ja sooja sügispäeva nautisin, langes mu pilk meie perekonna “lemmikämblikule”, kes oli just aknalauale kolinud. Ta oli pununud oma võrgu aknasimsilt alla ja ülejäänud pereliikmed olid ta lapsendanud, talle hommikueineks pahaaimamatuid kärbseid püüdes. Torisedes olin ma lubanud ämblikul jääda ja nii elas ta oma elu, toitu otsides, võrku punudes ja nurgas magades. Siis ühel päeval tuli ta oma võrgu peale, nähes välja kõhetu ja kurnatud. Ma mõistsin, et ei suuda meenutada viimast korda, kui ma teda viimast korda toitu püüdmas nägin. Oma üllatuseks, tõsise mure tõttu palusin ma oma abikaasat, et ta püüaks aiast ämblikule mahlase putuka.

Veetes aega seda olendit vaadeldes, kes varem põhjustas minus vastikust, õppisin ma lugu pidama ta maailmast ja hakkasin ta eest hoolitsema. Ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma reageeriksin teatud inimestele, kellesse tavatsesin suhtuda samasuguse põlgusega nagu varem selle ämbliku vastu. Muu hulgas käskis Jeesus meid palvetada kahe konkreetse inimrühma eest: patuste ja oma vaenlaste eest. Kui me seda teeme, hakkame neid paremini nägema läbi Jumala silmade – kui osa Jumala loodust, kes on väärt lunastust.