Aita kaasa

Ma hakkasin tööle, kui olin viieteistkümnene. Isa ütles: “Poeg, ära jää kunagi kõrvalseisjaks. Kui asjad ei edene, siis aita kaasa.” See osutus heaks, praktiliseks nõuandeks. Oma esimese töökoha, koguduse- ja ühiskondliku töö kogemuste põhjal võin öelda, et ustavatele kaasaaitajatele jätkub tööd. Need võivad olla tähelepandamatud inimesed, kuid nad teevad tööd, mis on kõigile tähtis. Selliste vabatahtliketa oleks koguduse elu ja ühiskondlikud organisatsioonid tõsiselt halvatud. Nende väärtus saab ilmseks alles siis, kui nende töö on mingil põhjusel unarusse jäänud.

Kui ka me koguduses või kogukonnas ei olegi vaja midagi teha, ei taha Jumal, et me jääksime kõrvalseisjaiks. Vastupidi, Jumalal on meist igaühe jaoks midagi teha. Seda tehes väljendame oma ustavust Jumalale ja Jumala kutsele. Eriti kehtib see siis, kui see töö ei paista välja või ei torka silma. Nagu ütles Jeesus: “Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus” (Luuka 16:10).