Hetk hetke järel

Mulle on alati meeldinud tuulekellade meloodilised helid. Aastate jooksul olen endale ostnud erinevaid tuulekelli. Kui ma need koju toon ja kohale riputan, pean ma tähelepanelikult nende helinat kuulama, sest tavaliselt puhub kogu aeg õrn tuulehoog. Tol päeval, kui meie tavaliselt rahulikus Shenandoah’ orus möllasid tormituuled, oli olukord teistsugune. Tollel päeval helisesid kellad kõvasti ja meloodiliselt, kostes üle tormihäälte.

Vaiksel ajal, kui kõik läheb hästi, ei leia me sageli aega, et kuulata Jumala häält. Paistab, et me pöördume Jumala poole siis, kui tunneme tormiaja ärevust ja survet. Meie elutormides on Jumal tõepoolest meiega. Kuid me võime ka rahulikul ajal otsida Jumalat ja rõõmustada tema kohalolu üle. Jumal otsib meid iga päev. Kui me iga päev, iga tund, hetkest hetkeni otsime Jumalat kõiges, mida teeme, on me elu palju rikkam!