Julgustatud julgustusest
Lugege 2. Korintose 1:1-11
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. (2. Korintose 1:3-4)
Raskel ajal keskendume tavaliselt iseendale ja otsime leevendust. Vaevalt mõtleme me sellele, et meie raskus võib aidata kedagi teist, kes on samasuguses olukorras.
Kannatades purunenud kihluse pärast, kõnelesin ma sageli sõbraga, kes oli samuti selle läbi teinud. See vend Kristuses, aidates mind sellel teemal rääkida, lasi oma valusatel mälestustel pinnale kerkida. Ma mõistsin, et üks põhjustest, miks Jumal oli mulle selle sõpruse andnud, oli pakkuda mulle julgustust ajal, mil ma vajasin abi ja kuulavat kõrva.
Kui apostel Paulus kirjutas julgustusest selleks, et teisi julgustada, kirjutas ta oma kogemuse põhjal. Ta vaatas peksmisele, laevahukkudele ja vangistustele kui võimalustele kogeda Jumala julgustust, et temagi saaks omakorda teisi julgustada. Aja jooksul ja Jumala armust saame ka meie vaadata oma kannatustele kui ettevalmistusele selleks, et me võime teisi aidata.
Kui apostel Paulus kirjutas julgustusest selleks, et teisi julgustada, kirjutas ta oma kogemuse põhjal. Ta vaatas peksmisele, laevahukkudele ja vangistustele kui võimalustele kogeda Jumala julgustust, et temagi saaks omakorda teisi julgustada. Aja jooksul ja Jumala armust saame ka meie vaadata oma kannatustele kui ettevalmistusele selleks, et me võime teisi aidata.
Andrew Rice (Virginia, USA)