Tugev vundament

Ükskõik, kui väsinud me eelmisest õhtust ka olime, nõudsid isa ja ema, et me pühapäeva hommikul kirikusse läheksime. See oli peaaegu samasugune osa meie elust nagu söömine ja magamine. Kui ma ülikooli läksin, ei suutnud ma ära oodata, millal võin ise otsustama hakata. Üks otsustest oli see, et ma lähen kirikusse ainult siis, kui see mulle sobib. Pikkamööda hakkasin ma usust eemale triivima ja tegelema maailma asjadega, mida ülikooli ühiselamus jätkus rikkalikult.

Pärast ülikooli lõpetamist jätkasin ma maailma kommetega. Siis muutus mu maailm isa ootamatu surma tõttu. Esimesel öösel kodus, kui ma lamasin, püüdes magama jääda, tundsin tungivat vajadust palvetada. Olles hakanud palvetama, muutusin ma rahulikuks ja teadsin, et jään magama.

Nüüd mõistan ma vundamendi väärtust, millele vanemad mu elus ehitasid. Kui ma pöördusin Jumala poole, siis Jumal ootas mind. Nüüd on mu usk sama tähtis kui söömine ja magamine ning ma ehitan tugevat vundamenti oma laste jaoks.