Valgus ukse all
Lugege Laul 119:97-106
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. (Matteuse 5:16)
Kui ma lapsena vanaema juures olin, ärkasin ma hommikul vara ja hiilisin ta magamistuppa.
Ma teadsin, et vanaema on ärkvel, sest nägin ta ukse alt valgust paistmas. Ta istus oma tohutu suures voodis, avatud Piibel põlvedel, veetes aega koos Jumalaga. Ma ronisin tema juurde voodisse ja me veetsime koos mõnusalt aega. Sageli oli alles pime ja kõik teised magasid veel.
Ükskord külastas kuninganna linna, kus mu vanaema elas. Vanaema pidi vara üles tõusma, et endale rahva hulgas head kohta saada. Me naljatasime, et tal tuleb oma vaikne aeg pidada kesköö ajal. Seda ta tegigi! Kuninganna oli tähtis, kuid vanaema elus valitses Jumal.
Kogu lapsepõlve ja nooruse teadsin ma, et vanaema palvetab mu eest. Tema matusel ütlesin, et ta palvete pärand on mulle suureks õnnistuseks. Ukse alt paistva valguse mälestus jääb minuga kui tunnistus Jumala armastusest ja ustavusest, mida mu vanaema koges ja peegeldas iga päev oma pika elu jooksul.
Ükskord külastas kuninganna linna, kus mu vanaema elas. Vanaema pidi vara üles tõusma, et endale rahva hulgas head kohta saada. Me naljatasime, et tal tuleb oma vaikne aeg pidada kesköö ajal. Seda ta tegigi! Kuninganna oli tähtis, kuid vanaema elus valitses Jumal.
Kogu lapsepõlve ja nooruse teadsin ma, et vanaema palvetab mu eest. Tema matusel ütlesin, et ta palvete pärand on mulle suureks õnnistuseks. Ukse alt paistva valguse mälestus jääb minuga kui tunnistus Jumala armastusest ja ustavusest, mida mu vanaema koges ja peegeldas iga päev oma pika elu jooksul.
Sarah Jenkins (Bristol, Inglismaa)