Jumal kannab hoolt

Ma leidsin oma siseõuest väikese käbliku pesa. Emalind oli teinud pesa turbasambla sisse. Et pesa oleks kaitstud, viisin ma pesa ettevaatlikult oma taimede aluse ülemisele riiulile. Rõõmsas ootuses jälgisin iga päev, kuidas neli väikest roosatäpilist muna linnu all haudusid. Ma kuulsin linnupoegi siutsumas, alguses väga nõrgalt. Ma jälgisin, kuidas linnuvanemad lendasid edasi-tagasi, väsimatult poegi toites ja kasvatades, kuni nad said suuremaks, tugevamaks ja häälekamaks. Tundsin, et olen õnnistatud, sest võisin seda Jumala kätetööd ligidalt silmitseda.

Siis kuulsin ma ühel õhtupoolikul valju saginat ja välja vaadates nägin, et linnupojad olid hakanud pesast välja hüppama. Mu koerad hakkasid instinktiivselt neid taga ajama. Ma jooksin välja, et abituid linnukesi päästa, kuid üks oli juba surnud. Ma nutsin, hoides elutut linnukest oma käes, sest tundsin, et ma olin tundnud neid linde isegi enne, kui nad sündisid. Nad olid mulle kallid juba siis, kui nad olid alles munas.

Veel sügavamalt kui mina tundsin neid linnukesi, tundis Jumal meid enne, kui me sündisime. Jumal armastas meid ja tal oli plaan meie jaoks. Jeesus ütles, et Jumal ei unusta isegi varblast. Kui lohutav on teada, et Jumal kannab hoolt isegi väikseima olendi eest ning samuti sinu ja minu eest.