Kas anda või mitte?

Kulunud riietes ja lagunenud jalanõudes seisab ta rahvast tulvil ristmiku keskel. Ta ees on papist silt, millel seisab: “Töötu veteran. Näljane, valmis tööd tegema. Jumal õnnistagu.” Igal laupäeval, kui ma ametikäike teen ja igal pühapäeval teel kirikusse lähen ma läbi selle ristmiku. Peaaegu iga kord näen ma kedagi kerjamas.

Misjonidirektor New Yorgis ütles mulle kord, et raha andmine kodututele võimaldab neid püsida tänavatel. Kui ma annan sellele mehele raha, kas ta kasutab seda toidu või õlle, riiete või kokaiini ostmiseks? Ma annan raha varjupaikadele ja programmidele, mis aitavad narkomaane ja alkohoolikuid uuesti ühiskonna liikmeks saada. Miks ma siis tunnen ennast ikka kõvasüdamelisena, kui ma, silmad kõrvale pööratud, sellest õnnetust kujust möödun?

Ülaltoodud kirjakohas ei leia ma ühtki testi, mille vaene peab läbima enne, kui mind kästakse “suuremeelselt anda”. Pole olemas nõuet, et nad peavad olema ausad, töökad, silmapaistvad või koguni tänulikud. Kas peaks olema nii, et Jumala manitsus anda on mõnikord rohkem selleks, et ma säilitaksin kaastundliku südame kui selleks, mida saaja rahaga teeb?