Tegelikkust omaks võttes

Kui ma kirikuukse avasin, nägin, et pühakoda oli küünaldega valgustatud ja ristil oli must matusedrapeering. Mõned tõsise näoga kirikulised istusid vaikselt pinkidel. Ma istusin tagaosas olevale pingile, et kiiresti lahkuda, kui tunnen, et teenistus on liiga häiriv ja rusuv.

Ma ei olnud kunagi Suure reede jumalateenistusel olnud. Mulle ei meeldinud mõelda ristilöömisele. Olin rahul sellega, et võisin keskenduda ülestõusmispüha rõõmule, jättes Suure reede sündmused vahele, sest need panid mind ebamugavust tundma. Kuid usus küpsedes adusin, et Suure reede tegelikkuse omaks-võtmine aitaks mind täielikult ülestõusmispüha andi hinnata.

Seal ma siis olin hämaralt valgustatud kirikus, kuulates, kuidas musta ülikonda riietatud mees luges Markuse evangeeliumist ristilöömislugu. Lugemise lõpus meenutati meile, et Kristus tõi selle uskumatu ohvri, et meil võiks olla igavene elu. Selle tegelikkus, mida Kristus oli teinud, muutus äkki mu jaoks tõeliseks ja isiklikuks. Ma lahkusin kirikust, olles oma usus tugevamaks muutunud, ja sügavama otsusega tulla lähemale Temale, kes armastab mind rohkem, kui ma olen ära teeninud.