Okkaline tee

Ma kasvasin üles kodus, kus ema ja kasuisa kogu aeg kaklesid, eriti siis, kui isal oli palgapäev. Kuna kodus puudus armastus, leidsin ma endale varju tänaval. Ma otsisin toitu prügikastidest. Mõnikord puudusin ma koolist. Aastate jooksul nägin, kuidas ema mehi koju tõi. See tekitas minus õudust. Mu elu oli raske.

Varjupaika ja rahu otsides komistasin ma Jeremija 33:3 sõnadele: “Hüüa mind, siis ma vastan sulle.” Raskes olukorras klammerdusin ma selle salmi külge kui kinnitusele, et Jumal tahab mind päästa.

Siiski oli mu elu nii raske, et ma jooksin kodust minema oma tädi juurde. Tädi toetas mind ja ma läksin kooli tagasi, seekord õhtukooli. Vähemalt ei olnud ma enam oma kodu vägivaldses keskkonnas. Ma lootsin, et Jeesuse vägi päästab ja vabastab mind.

Kuid mu okkaline teekond oli just alanud. Hiljem leidsin ma end vanglast kuriteo eest, mida ma ei olnud sooritanud. Mulle meenus Jeremija salm ja ma pöördusin Jumala poole. Trellide taga võtsin ma Jeesuse Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mu elu muutus. Ülejäänud vanglas veedetud päevade jooksul oli mul aega Jeesust Kristust paremini tundma õppida.