Teed valgustades
Lugege Laul 116:1-9
Siis Jeesus rääkis neile taas: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12)
Pisimatki jälge teerajast otsides pingutasin ma maha vaadates silmi. Kuid ma nägin vaid pimedust.
Ma olin neljateistkümne aastane, laagris ja öösel metsa ära eksinud. Mu olukord hakkas iga hetkega kõhedamaks muutuma.
Kuid see, mis mind tagasi turvalisusse juhtis, oli hämmastav: jaanimardikad. Kui mu silmad metsa täieliku pimedusega ära harjusid, hakkasin nägema jaaniussikeste tillukesi tulukesi, mis aitasid mind leida teerada, mida olin otsinud.
Samal moel võime tunda, et väikesed armastusteod Issanda jaoks on tähtsusetud. Sellegipoolest võivad asjad, mis tunduvad tühised, olla “jaaniussikesed”, kes juhatavad kellegi tagasi koju, tagasi teerajale, mida ta võis otsida. Me ei tea kunagi, kuidas Jumal meie elu kasutab. Iga viis, millega me teenime, austame, matkime ja jagame Kristust, võib valgustada kellegi pimedust.
Kuid see, mis mind tagasi turvalisusse juhtis, oli hämmastav: jaanimardikad. Kui mu silmad metsa täieliku pimedusega ära harjusid, hakkasin nägema jaaniussikeste tillukesi tulukesi, mis aitasid mind leida teerada, mida olin otsinud.
Samal moel võime tunda, et väikesed armastusteod Issanda jaoks on tähtsusetud. Sellegipoolest võivad asjad, mis tunduvad tühised, olla “jaaniussikesed”, kes juhatavad kellegi tagasi koju, tagasi teerajale, mida ta võis otsida. Me ei tea kunagi, kuidas Jumal meie elu kasutab. Iga viis, millega me teenime, austame, matkime ja jagame Kristust, võib valgustada kellegi pimedust.
Michelle LaNasa (Ohio, USA)