Heas seltskonnas
Lugege Laul 103:1-6
Hõisake Issandale, kõik ilmamaad! (Laul 100:1)
2002. aasta suvel sõitsin ma rühma skandinaavlastega väikebussiga ringi Ameerika Ühendriikides.
Ühel hetkel pani keegi mängima ülistus- ja kiituslaulude kasseti ning inimesed hakkasid käsi plaksutama, ise muusika taktis lauldes ja liikudes. Olin väsinud ja muutusin algul nende ootamatu energia ja lärmi pärast närviliseks. Siis otsustasin keskenduda laulude sõnadele. Kui mu põskedelt hakkasid pisarad alla voolama, ütlesin endale, et see on tingitud üleväsimusest.
Kuid olles nutnud kõigi ülistuslaulude ajal, tulin arusaamisele, et Jumal rääkis minu vastu. “Kuidas sai teiste ülistus mind ärritada?” küsisin ma endalt. Siis palusin, et võiksin samuti ülistada Issandat nagu teised. Ma palusin, et Jumal ei oleks ainult osa mu elust, vaid kogu elu. See kogemus sai mulle märgiks, et Jumal armastab meid tingimusteta ja see armastus ei lakka meid kunagi otsimast. See oli märk, mida ma just sellel eluhetkel vajasin.
Kuid olles nutnud kõigi ülistuslaulude ajal, tulin arusaamisele, et Jumal rääkis minu vastu. “Kuidas sai teiste ülistus mind ärritada?” küsisin ma endalt. Siis palusin, et võiksin samuti ülistada Issandat nagu teised. Ma palusin, et Jumal ei oleks ainult osa mu elust, vaid kogu elu. See kogemus sai mulle märgiks, et Jumal armastab meid tingimusteta ja see armastus ei lakka meid kunagi otsimast. See oli märk, mida ma just sellel eluhetkel vajasin.
Rebekka Steinvig (Kopenhaagen, Taani)