Kosk

Kui ma kiirteel tempot aeglustasin, nägin ilusat koske ja mõtlesin: “Kui ilus! Küll on tore, et ma seda näha sain.” Siis mõtlesin tagasi ajale, kuidas ma kord üles kose juurde matkasin. Mida lähemale jõudsin, seda rikkalikum oli läbielamus. Ma mitte ainult ei näinud koske, vaid kuulsin ka veemüha, kui vesi vastu kaljusid sööstis. Ma tundsin oma põskedel ja juustel märga uduvihma ning hingasin sisse niiske maapinna ja veepiiril kasvava lopsaka taimestiku lõhna. Kui ma sirutusin peotäie vee järele, tundus see jahe ja värskendav.

Mõnikord läheneme Kristusele samal viisil, nagu ma autos istudes koske vaatasin. Me käime pühapäeva hommikul kirikus, kuid ülejäänud aja oleme hõivatud oma kiireloomulise eluga. Me ei võta aega, et kogeda sügavat osadust Kristusega. Täpselt nii nagu me saame kosest täielikuma pildi sellele lähemale minnes, võime kogeda täielikumat ka osadust Kristusega, kui läheme talle lähemale. Pühakirja lugemise, palvetamise, usukogukonna tegevuses osalemise ja puudustkannatajate abistamise kaudu ehitame me sügavamat osadust Kristusega. Veidi rohkem jõupingutust, ja aeg, mis on kulutatud oma elu keskendamiseks Kristusele, saab rohkelt tasutud.