Särades Jeesusele
Lugege 2. Korintose 3:7-18
Ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. (2. Korintose 3:13)
Issi, kas sa ei teeks seda minu jaoks eredamaks?” palus mu väike tütar Grace, kui ma teda teki sisse mässisin.
Tütar viitas meie igaõhtusele rituaalile viia ta pimeduses sädelema hakkav lamp teise tuppa ja lasta valgusel sealt paista. Kui ma tihedalt peopesadega kaetud ristiga pimedas tema voodi juurde naasen, on mul alati suur rõõm jälgida lapse ilmet, kui ma toon pikkamööda esile Jumala lunastuse eredalt särava sümboli. Pärast seda, kui ma annan talle risti ja räägin õhtujutu, jääb tüdruk peagi magama – hoides käes risti, mille sära peagi kustub.
Ülaltoodud pühakirjasalm viitab sellele, mis juhtus Moosesega Issandaga kohtumise järel. Moosese nägu kiirgas, olles märkimisväärne tõendus tema kohtumisest Jumalaga. Sära Moosese näol aga ei kustunud, nagu kaob meie sära Jumalaga koosviibimisest, kui jätame hooletusse osaduse oma Loojaga – täpselt nagu Grace’i rist kustub öö jooksul.
Kuid selles on hea sõnum: kui me Pühakirja lugemise ja palvetamise kaudu vaatame üles oma Issanda imele, ilule ja majesteetlikkusele, siis me sära suureneb nii kaua, kuni elame. (Vaadake 2. Korintose 3:18.)
Ülaltoodud pühakirjasalm viitab sellele, mis juhtus Moosesega Issandaga kohtumise järel. Moosese nägu kiirgas, olles märkimisväärne tõendus tema kohtumisest Jumalaga. Sära Moosese näol aga ei kustunud, nagu kaob meie sära Jumalaga koosviibimisest, kui jätame hooletusse osaduse oma Loojaga – täpselt nagu Grace’i rist kustub öö jooksul.
Kuid selles on hea sõnum: kui me Pühakirja lugemise ja palvetamise kaudu vaatame üles oma Issanda imele, ilule ja majesteetlikkusele, siis me sära suureneb nii kaua, kuni elame. (Vaadake 2. Korintose 3:18.)
Mike Dinkins (Florida, USA)