Võililled

Pärast seda, kui mu isa ja ema kaheksakuise vaheajaga teineteise järel surid, tundsin ma end masendunult. Mul oli vaja veeta rohkem aega aiatööd tehes, kus ma leidsin rahu, kuid võilillede väljatõmbamine oli nagu sõjapidamine vaenlasega. Mõnikord tahtsin heisata valge lipu ja kuulutada: “Ma annan alla. Aed jääb teile.” Võililled on visad ja kindlameelsed. Nad ajavad oma juured sügavale maasse ja trotsivad jõupingutusi neid hävitada. Torisedes ja kaevates hakkasin ma lõpuks oma sitket vaenlast imetlema. Kui ma oleksin taim, kas ma tahaksin siis olla õrn poputatud lilleke, mis vajab palju tähelepanu, või jonnakas, kindlameelne umbrohi, mis võitleb oma elu ja kasvamise eest? Võililled peavad ajama oma juured sügavale pinnasesse. Ellujäämiseks peavad nad otsima vett.

Oma kurvastuses suutsin ma keskenduda ainult ellujäämisele. Ma pidin tegema otsuse. Ma kas pidin muutuma inimeseks, kes nõuab pidevat tähelepanu või inimeseks, kes on otsustanud hakkama saada, sirutudes välja eluallikani, Jeesuse Kristuseni. Ma otsustasin ajada oma juured sügavale, minnes palves, ülistamises ja piibliuurimises Jumala juurde. Iga mööduva päevaga ulatun ma sügavamale Jumala eluvee järele.