Jumala laps

Hiljuti lugesin ma artiklit sporditähest, keda kirjeldati “tõelise kangelasena”. Ma naersin. See tuttav ütlus meenutas mulle kedagi, kes tegelikult sobib selle kirjeldusega. Naise nägu oli haavaarme täis ja juuksed hallid, kuid ta oli ilus. Kui ma olin üheksa-aastane, pidasin teda parimaks inimeseks kogu maailmas. Ta oli mu õpetaja.

Ma elasin tollal võõraste juures. Õpetaja tundis minus ära sugulashinge, kellest ei hoolitud ja keda ei armastatud. Ta ei olnud abielus. Tal oli meie maakogukonnas vähe sõpru. Naine hakkas mu vastu erilist huvi tundma siis, kui ma sattusin kaklusse teise lapsega, kes nimetas teda “vanaks arminäoks”. Ta karistas meid mõlemaid kakluse pärast, kuid pärast seda sai minust õpetaja lemmik. Vahetundide ajal jäin ma koolimajja ja me rääkisime juttu. Ta tõmbas Piibli välja ja selgitas, et Jumal armastab meid kõiki. Ta veenis mind, et ma olen väärtuslik inimolend ja andis mulle esimese kogemuse olla armastatud.

Erinevalt sportlastest ei olnud õpetaja kunagi kuulnud poolehoidjate ülistushüüdeid, kuid ma ei kahtle, et kui ta taevasse jõudis, võttis taevane Isa ta vastu tervitustega. Ta ei osanud palli mängida, kuid ta tutvustas mulle Kristuse armastust. Ühiskonnastandardite järgi ei olnud ta välimuselt ilus, kuid ma ei ole kunagi tundnud ühtki inimest, kes oleks temast ilusam.