Särades läbi
Lugege Laul 42:1-12
Ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat! (Laul 42:12)
Ühel jahedal hommikul istusin oma teismelise tütrega aias, põimides kokku küüslauguvarsi, niimoodi mugulaid ärapanemiseks ette valmistades.
Meid ümbritsesid punased astrid, pikad päevalilled ja udu. Me töötasime vaikuses, nautides oma tööd ja hommikuilu.
Veidi aja pärast katkestas tütar töö, vaatas ringi ja ütles: “Mulle meeldivad päevalilled.”
“Miks?” küsisin ma.
“Sest need on ustavad. Nad pööravad pea päikese poole, oodates valgust isegi siis, kui on udune.” Me jätkasime töötegemist ja ma mõtlesin oma võitlusele jääda ustavaks nähtamatut Jumalat oodates. Ma pean jääma sama valvsaks nagu kannatlikud, päid noogutavad päevalilled. Udu kaob, ma vaatan uuesti Jumala heledust. Jumal on alati kohal, kuid mured, egoism ja hõivatus võivad varjutada mu vaimulikku elu lausa selleni, et Jumala kohalolu jääb varju. Kui ma rahustan oma mõtted ja keskendun ootuses, siis leian oma igapäevaelus Jumala, kes läbi inimeste ja maailma mu ümber särab.
Veidi aja pärast katkestas tütar töö, vaatas ringi ja ütles: “Mulle meeldivad päevalilled.”
“Miks?” küsisin ma.
“Sest need on ustavad. Nad pööravad pea päikese poole, oodates valgust isegi siis, kui on udune.” Me jätkasime töötegemist ja ma mõtlesin oma võitlusele jääda ustavaks nähtamatut Jumalat oodates. Ma pean jääma sama valvsaks nagu kannatlikud, päid noogutavad päevalilled. Udu kaob, ma vaatan uuesti Jumala heledust. Jumal on alati kohal, kuid mured, egoism ja hõivatus võivad varjutada mu vaimulikku elu lausa selleni, et Jumala kohalolu jääb varju. Kui ma rahustan oma mõtted ja keskendun ootuses, siis leian oma igapäevaelus Jumala, kes läbi inimeste ja maailma mu ümber särab.
Karen Kirkwood (Washington, USA)