Olemata valmis paluma

Esimesed kuud pärast kolledþi olid mu elus kõige raskemad. Töötu, heitlustes ja hämmastunud oma ebaõnnestumisest kirjanikuna võtsin ma oma arvelt viimased tagasihoidlikud säästud, kuni arve oli tühi. Suure alandusega olin sunnitud pöörduma oma vanemate poole. Ma lükkasin telefonikõnet nii kaua edasi, kuni meeleheide muutus suuremaks kui häbi ja ma pidin kogeldes selgitama, miks mu pangaarve oli tühjaks saanud. Ž Liiga sageli käitume nagu häbistatud lapsed ka siis, kui pöördume Jumala poole. Tunne, et oleme Jumalale pettumust valmistanud või teda reetnud, võib panna meid ära pöörduma just sellel hetkel, kui me Jumalat kõige rohkem vajame. Me muutume närviliseks, olemata oma hirmu tõttu valmis abi paluma.

Apostel Paulus kirjeldas Jumala armu tegusõnaga, mida meil on raske mõista: “Tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud.” Jumala arm on ära teenimata, ulatudes kaugemale kõigist ootustest. Selle armu rikkused ei ole mõjutatud me käitumisest, ükskõik, kui sügavalt me tunneme, et oleme Jumalale pettumust valmistanud.

Ma mäletan senini, missugust kergendust, tänu ja alandlikkust ma tundsin, kui vanemad mind majanduslikust raskusest päästsid. Kuid veel tähtsam on see, et meie Jumal on päästnud ja lunastanud me hinge.