Ustavus tormis

Ma töötan palvekeskuse juhatajana. Meie töö tugineb vabatahtlikkusel. Me saame palvesoove posti, telefoni ja e-kirja teel ning vabatahtlikud on koolitatud palvetama nende eest, kes meiega ühendust võtavad. Iga päev tegeleme inimestega, kellel on muresid ja kes peavad lahendama keerulisi olukordi. Olen hämmastunud, kui ma näen ustavust, mida demonstreerivad kohalikud vabatahtlikud ja inimesed palverühmades üle kogu maailma, kes meid palvetada aitavad. Kõigest hoolimata on nad valmis teenima inimesi, kes vajavad palvet.

Kaose ajal pärast orkaani Katrina olin ma eriti mures ühe meie palverühma pärast Louisianas, piirkonnas, kus tormikahjustused olid tohutud. Ma püüdsin igasuguse eduta nendega ühendust saada. Oma üllatuseks sain ma paar päeva hiljem telefonikõne Lucylt, kes on rühmajuht. Ta oli valmis vastu võtma palvesoove oma rühma jaoks, nagu oli ustavalt teinud juba üle kahekümne nelja aasta.

Kõigi raskuste keskel, mida need inimesed selles kahjustatud piirkonnas läbi elasid, jäi Lucy ustavus Jumalale ja palveteenimisele kõigutamatuks. Jumala abiga jätkas ta hoolitsemist teiste puudustkannatajate palvemurede eest. Ma tahan olla sama ustav nagu Lucy.