Karjase süda

Väike utt oli hädas. Ta oli esimest korda sünnitamas ja see ei edenenud. Veelgi enam, kui ta leidsin, oli ta juba liiga kaua vaevelnud. Segaduses ja väsinud, vinnas ta ennast püsti ja jooksis kaugemale, kui ma talle lähenesin.

“Tule, lambake,” hüüdsin ma vaikselt. Kuid ta ei tulnud.

Ma püüdsin ta oma karjasekepiga kinni. Lammas hakkas vastu. Ma pöörasin ta pea tahapoole vastu õlga, et ta niimoodi tasakaalu kaotaks. Siis ma põlvitasin, heites oma jala üle lamba villaga kaetud selja, teda niimoodi ohjeldades. Lammas oigas, kui ma ta kaks sündimata talle “lahti harutasin” ja tema õlgedele asetasin.

Ma mõtlesin lamba käitumisele. Ilma abita oleks loom võinud surra, kuid ta põgenes selle käest, kes teda armastab ja teeb kõik, et teda päästa. Kui sageli sarnaneme selle hirmunud lambaga! Me vaatame oma olukordi ja väriseme hirmust. Me palume Jumalat, et ta meid aitaks, kuid tundub, nagu läheks kõik hullemaks. Meie enesealalhoiumehhanismid ei toimi, me kaotame tasakaalu ja kukume. Ootame, et keegi meid aitaks, isegi siis, kui Päästja hoiab meist kõvasti kinni ja teeb me heaks kõik, mis vaja.

Kas ma olin vihane, kui mu väike lammas mulle vastu hakkas? Ei olnud. Ma tundsin ainult muret ja armastust. Hea Karjane Jeesus tahab, et me temasse usuksime. Me võime alati olla kindlad tema armastuses.