Rõõmusõnum
Lugege Luuka 8:26-39
Ma usun, seepärast ma räägin. (2. Korintose 4:13)
Me sõitsime läbi väikelinna, kui nägime tee ääres käsitsi kirjutatud silti, milles seisis: “Jenniferi must kassipoeg on üles leitud. Aitäh!”
Me ei teadnud, kes on Jennifer ja muidugi ei olnud meil aimugi, et ta kassipoeg oli olnud kadunud. Sellegipoolest oli mu perel hea meel teada, et kassipoeg on turvaliselt kodus.
Jenniferi perekond tahtis, et kogu linn saaks nende rõõmusõnumist teada. Silt oli kirjutatud nii armastuse kui ka tindiga ja ma olen kindel, et me ei olnud ainsad möödujad, kelle hommik oli selle ootamatu teatega rõõmsamaks muudetud.
Samal viisil on igaühel meist rõõmusõnum, mida jagada, sõnum Päästjast, kes leidis meid, kui olime kadunud ja kes toob meid turvaliselt koju, et temaga rõõmsalt kohtuda. Kas me oleme sama kärmed jagama seda sõnumit kui Jennifer oma lugu kassipojast? Jeesus käskis meest, kelle ta oli deemonitest vabastanud, kuulutada seda kogu linnale. Liiga palju kordi ei vääri suurim lugu meie elus isegi piltlikku käsitsi kirjutatud silti meie teel. Igaühel meist, kelle Jeesus on leidnud, on rõõmusõnum, mida oma elukohas levitada. Meie kodulinna inimesed peavad seda teada saama.
Jenniferi perekond tahtis, et kogu linn saaks nende rõõmusõnumist teada. Silt oli kirjutatud nii armastuse kui ka tindiga ja ma olen kindel, et me ei olnud ainsad möödujad, kelle hommik oli selle ootamatu teatega rõõmsamaks muudetud.
Samal viisil on igaühel meist rõõmusõnum, mida jagada, sõnum Päästjast, kes leidis meid, kui olime kadunud ja kes toob meid turvaliselt koju, et temaga rõõmsalt kohtuda. Kas me oleme sama kärmed jagama seda sõnumit kui Jennifer oma lugu kassipojast? Jeesus käskis meest, kelle ta oli deemonitest vabastanud, kuulutada seda kogu linnale. Liiga palju kordi ei vääri suurim lugu meie elus isegi piltlikku käsitsi kirjutatud silti meie teel. Igaühel meist, kelle Jeesus on leidnud, on rõõmusõnum, mida oma elukohas levitada. Meie kodulinna inimesed peavad seda teada saama.
Larry Hashman (California, USA)