Räägi isale

“Räägi isale, mis sa tegid, või muidu teen ma seda ise!” See terav käsk eelnes mu murelikule koduteele väikesest kingitustekauplusest, mille omanik tabas mind mu esimeselt (ja viimaselt) varguskatselt ning mulle noomituse tegi. Üheteistkümne-aastase poisikesena tundsin emotsioonide tulva. Süütunne, häbi ja hirm keerlesid mu kõhus ja voolasid pähe. Ma ei suutnud süüa ja hiljem õhtul magama jääda. Lõpuks koputasin raske südamega isa toa uksele ja tunnistasin pisaraid valades, mis oli toimunud. Kergendus, mille ülestunnistus kaasa tõi, oli tohutu.

Ka täiskasvanueas on olnud kordi, kui ma kannatasin ärevusega täidetud päevi ja rahutuid öid, sest keeldusin nii Jumalale kui ka teistele oma pahandusi tunnistamast. Kuigi patul on tagajärjed, ei peaks me ometi endas kandma vaiksest varjamisest tulenevat füüsilist ja psühholoogilist valu. Mida siis teha? Me võime koputada Jumala uksele, üles tunnistada ning kogeda andeks saanud ja rahuliku südame õnnistust.