“Kas sa oled vihane?”

Kui ma laps olin, siis ei elanud mu ema ja isa koos ning mu isa ei olnud kunagi kohal, kui ma abi ja julgustust vajasin. Ta ei käinud kunagi mu jalgpalli- või korvpallivõistlustel ega tulnud kuulama, kuidas ma metsasarve või trompetit mängin. Ta ei käinud mu koolilõputseremooniatel. Tegelikult ei kurtnud ma kunagi isale nende asjade pärast, sest teadsin, et tal on teises kohas uus perekond. Ma lihtsalt põlgasin teda.

Jumal tahtis, et ma oma isale andeks annaksin ja leidis viise, kuidas seda teha. Ükskord kohtusin ma pastoriga, kes mu isa tundis ja ütles mulle, et isa tahab teada, kuidas mul läheb. Kui ta märkas, et isa mainimine jätab mind külmaks, esitas ta küsimuse, mis hakkas mu elu muutma: “Chauncey, kas sa oled oma isa peale vihane?” Sel hetkel ma adusin esimest korda elus, et olin isa peale vihane. Ma ei olnud talle andeks andnud, et ta ei olnud mu juures, kui ma olin laps.

Tänu selle pastori vahelesekkumisele puudutas Jumal mu südant ja ma nägin, et pean muutuma. Aja jooksul suutsin ma oma vihast üle saada. Mu vahekord isaga paranes ja ma istusin ta voodi juures enne, kui ta suri. Jumala armust saime me mõlemad rahu tagasi.