Igavikku arvesse võttes

Ma ei suutnud koos selle inimesega töötada. Ta muudkui kritiseeris mind. Ennast igas valdkonnas autoriteediks pidades ei kõhelnud ta teistele ütlemast, kuidas nad peaksid tema arvates mõtlema. Ühel päeval, kui ma mõtisklesin ja ennast haletsesin, tuli mulle mõte ta eest palvetada. Tegelikult ei tahtnud ma seda teha, kuid teadsin, et pean. Mida rohkem ma palvetasin, seda selgemaks sai mu mõtlemine. Ma adusin, et mu suhtumine temasse oli vale. Ma pidin muutma oma suhtumist ajutistesse asjaoludesse ning mõtlema Jumala armastusele ja andestusele. “Mis on igavene” – küsisin ma endalt – “kas see pahameel või inimene?”

Kui ma lasen väikestel solvangutel ennast häirida, on mu perspektiiv liiga pealiskaudne. Teiselt poolt, kui ma palvetan, et näeksin olukorda igaviku perspektiivist, siis annab Issand mulle võime frustratsioonist üle vaadata ja seda inimest näha. Siis näen ma ka Jumala armastust minu vastu, mis aitab mind teisele inimesele andeks anda ja teda armastada.