Saa sellest üle!

“Ema, saa sellest üle,” turtsatas mu üheksateistkümne-aastane tütar ukse poole suundudes. Ma olin vihane – tema, ta suhtumise, praeguse probleemi peale ja muude nelikümmend aastat kestnud solvangute ja vihkamiste peale, millel ei olnud mu tütrega mitte midagi tegemist. “Tal on seda kerge öelda, pomisesin ma vaikselt. Mida ta teab kaheksateist aastat kestnud abielust, viiest lapsest, mu töökohast või kõigest muust, millega ma minevikus kokku puutusin?”

Just siis, kui ma hakkasin pikale nimekirjale veel üht meeldetulnud solvangut lisama, mõtlesin ma: “Võib-olla ma ignoreerin seda intsidenti ja siis hakkan ennast teistestki vabastama.” Mulle turgatas pähe, et kui keha, mõistus, süda ja hing on täis viha ja solvumist, siis ei ole Jumala rahu jaoks enam ruumi. Siis on ükskõik, mitmes piiblirühmas ma osalen, mitmest kirikukomitee tööst osa võtan, kui palju pühapäevakoolitunde ma annan või mitu korda olen sõimerühmas abiks. Kui ma luban vihkamisel ja solvumisel võtta võimust oma südame ja hinge üle, siis pole sellel kõigel mitte mingisugust tähtsust.

Ma olen saanud selgeks, et pean puistama oma solvumised ja viha Jumala jalgade ette hunnikusse ja sinna jätmagi. Ma pean paluma Jumalalt andeks, et olen oma külmust nii kaua enda sees hoidnud ja siis ka endale andeks andma, et ei ole ennast varem vabaks lasknud.