Udu selgimine

Kui ma ühel varasel novembrihommikul kirikusse sõitsin, ümbritses mind äärmiselt tihe udu, muutes mulle tuttava tee lausa mõistatuseks. Sellel, kas mu autotuled põlesid lähi- või kaugtuledena, ei olnud mingit tähtsust. Udu oli peaaegu läbimatu. Ma hakkasin muretsema, mõeldes, miks Jumal lubas sellel kohutavalt udul alla langeda. Siis aga meenus mulle, et udu on lihtsalt Jumala loodud loodusnähtus. Kui päike soojendab õhku, siis varem või hiljem udu kerkib. Siin ei lähe tarvis Jumala avalikku vahelesegamist.

Elu aga on teistsugune. See udune hommik aitas mul meelde tuletada vaimulikku udu mu enda elus, mis oli mu teed varjutanud. Pikkamööda, aga kindlalt tõstis Jumal selle udu üles, avades iga päev mu südame Jumala kohalolu valgusele.

Ükskõik kas me vaimulik udu on keeldumine, uskmatus, intellektualism, viha, kurbus, sõltuvus, uhkus või midagi muud, mis varjutab teed, saab Jumal selle üles tõsta. Kui me käime Jumala kohalolus ja tahtes, muutub tee selgemaks. Udu ei tarvitse kohe üles tõusta, kuigi see võib mõnikord nii juhtuda. Kui tee muutub nähtavamaks, suudame me kindlalt ja veendunult edasi liikuda. Ma usun, et see on nii, sest minuga juhtus just nii.