Ustavad tunnistajad

Oli 1951. aasta, Stalin oli võimul ja Eesti oli osa Nõukogude Liidust. Kuna ateism oli riikliku ideoloogia lahutamatu osa, siis oli ohtlik olla aktiivne tunnistav kristlane. Hirm täitis inimeste südant, sest toimusid massilised arreteerimised. Palju inimesi aeti nende kodust välja ja saadeti Siberisse.

Tol ajal ei tundnud ma Kristust kui oma isiklikku Päästjat, kuid mu kristlastest vanemad kutsusid mind palvekoosolekule, kuhu oli kogunenud üle saja inimese. Teenistuse lõpus küsis pastor, kas seal on kedagi, kes tahab oma elu Jeesuse Kristuse järgimisele pühendada. Peale lühikest sisevõitlust otsustasin ma avada oma südame ja paluda Kristust tulla mu ellu. Tol õhtul võttis palju inimesi Kristuse vastu. See ustav ja julge pastor, Aleksander Kuum, arreteeriti hiljem ja ta viibis neli aastat Ida-Siberis Gulagi vangilaagris. Peale vabanemist tuli ta Eestisse tagasi ja teenis kuni oma surmani 1989. aastal veel järgmised kolmkümmend aastat Issandat.

Vaadates tagasi tollele õhtule viiskümmend kolm aastat tagasi, mil ma kohtasin Kristust, olen ma tänulik nende eest, kes olid raskel ajal ustavad tunnistajad ja kutsusid teisi Kristust järgima.