“Uued” sõbrad
Lugege Filipi 2:1-5
Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan. (Jesaja 46:4)
Kui me vanadekodu kabelis oma vana sõbranna juurde läksime, olime kurvad, et ta meid ära ei tundnud.
Võtsime istet ning ma võtsin ta käest kinni ja küsisin: “Kas sa Charlie ja Hazel Schrummi mäletad?” Ta nägu hakkas rõõmust särama. “Oi jaa, ma mäletan neid!” Olin veel kurvem, sest ta ei seostanud “neid” meiega.
Jumalateenistus algas vana tuttava ülistuslauluga. Jällegi muutus ta erksamaks, osutades sõnadele ja noogutades muusika taktis. Ta leidis selles toredas vanas ülistuslaulus lohutust. Äkki taipasin: pole tähtis, et ta meid enam ära ei tunne; tähtis on see, et ta vaim ärkas sellele, millele pidi – osadusele Kristusega.
Ta suudles meid hüvastijätuks. Me olime “uued” sõbrad, kes jagasid temaga kristliku armastuse tuttavat aaret. Olin õnnetu, et ma saanud temaga vestelda, kuid nüüd olin tänulik, et elav Vaim oli tulnud meile appi, lubades meil temaga suhelda. Ma adusin, et side, mida me Kristusesse uskujatena jagame, on pikem kui inimmälu.
Jumalateenistus algas vana tuttava ülistuslauluga. Jällegi muutus ta erksamaks, osutades sõnadele ja noogutades muusika taktis. Ta leidis selles toredas vanas ülistuslaulus lohutust. Äkki taipasin: pole tähtis, et ta meid enam ära ei tunne; tähtis on see, et ta vaim ärkas sellele, millele pidi – osadusele Kristusega.
Ta suudles meid hüvastijätuks. Me olime “uued” sõbrad, kes jagasid temaga kristliku armastuse tuttavat aaret. Olin õnnetu, et ma saanud temaga vestelda, kuid nüüd olin tänulik, et elav Vaim oli tulnud meile appi, lubades meil temaga suhelda. Ma adusin, et side, mida me Kristusesse uskujatena jagame, on pikem kui inimmälu.
Hazel Schrum (Ontario, Kanada)