Serva peal
Lugege 1. Johannese 4:13-21
Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. (1. Johannese 4:17)
Ma mäletan seda, nagu see oleks olnud eile. Ma seisin basseini serval, tuule käes värisedes. Või värisesin ma erutusest? Või hirmust?
Ma pidin tõestama, et suudan hüppelauast basseini teise servani ujuda. Nüüd pidin ma hüppelaualt vette hüppama. Kui ma selle serval kõndisin ja alla vette piilusin, vaatasin ma isale silma. Ta kõndis kannatlikult vees edasi-tagasi ja lubas, et on valmis mind basseini teise servani aitama. Kuuldes isa hääles armastust ja julgustust, ma hüppasingi.
Kui ma pinnale kerkisin ja basseini teise serva ujusin, oli isa mu kõrval, kontrollides, et minuga on kõik korras, lastes mul samal ajal tunda rõõmu sellest, et saan ise hakkama. Ma ronisin basseinist välja ja jooksin tagasi hüppelaua juurde, et seda korrata. Tundsin tõelist rõõmu!
1. Johannese 4:18 meenutab meile: “Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.” Jumal kutsub meid sageli teenima viisil, mis viib meid mugavustsoonist välja. Me seisame serval, püüdes arvata, mida toob tulevik, soovides hüpata, kuid tundes hirmu. Ükskõik kas see on anda rohkem oma aega ehk raha või siis teisi õpetada – kui tunneme, et meil on palju õppida või jagada Jumala antud andeid uuel värskel viisil, meenutab Jumala armastav hääl meile, et me ei ole üksi. Kui Jumal palub meid väljendada armastust, siis saame seda teha teadmisega, et armastavad käed on meiega, püüdes meid kinni, kui me abi vajame.
Kui ma pinnale kerkisin ja basseini teise serva ujusin, oli isa mu kõrval, kontrollides, et minuga on kõik korras, lastes mul samal ajal tunda rõõmu sellest, et saan ise hakkama. Ma ronisin basseinist välja ja jooksin tagasi hüppelaua juurde, et seda korrata. Tundsin tõelist rõõmu!
1. Johannese 4:18 meenutab meile: “Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.” Jumal kutsub meid sageli teenima viisil, mis viib meid mugavustsoonist välja. Me seisame serval, püüdes arvata, mida toob tulevik, soovides hüpata, kuid tundes hirmu. Ükskõik kas see on anda rohkem oma aega ehk raha või siis teisi õpetada – kui tunneme, et meil on palju õppida või jagada Jumala antud andeid uuel värskel viisil, meenutab Jumala armastav hääl meile, et me ei ole üksi. Kui Jumal palub meid väljendada armastust, siis saame seda teha teadmisega, et armastavad käed on meiega, püüdes meid kinni, kui me abi vajame.
Libby Eaton (Tennessee, USA)