Jõulupidusöök

“Need on kõige hullemad jõulud!“ nuuksus mu tütar Sandra. “Me oleme peaaegu isoleeritud sellel Vaikse ookeani keskel oleval saarel! Meil pole ei pidusööki ega kingitusi!” Ma võtsin külmikust seitse viimast kanamuna ja vaatasin tühja kappi. Olles plaaninud lennata jõuludeks koju, olime sügavkülmiku tühjaks teinud ja kõik ära söönud. Kuid lennuk läks rikki ja lend lükati edasi. “Palume Jumalat, et ta saadaks meile toitu,” ütles mu abikaasa Derek. Ta oli just lõpetanud palvetamise, kui keegi koputas uksele. Iosefa, kes oli selle kooli direktor, kus me õpetasime, oli sõudnud üle laguuni, et tuua meile värsket kala ja ta naise küpsetatud magusat leiba. Värske leiva lõhn täitis kööki. Kui Iosefa oli läinud, hüüatas Derek: “Tänu sulle, Issand, keedetud munade, kala ja leiva eest.”

Hiljem samal päeval saabus ka vesilennuk, mis viis meid koju. Me naersime, kui randa ruttasime. Mulle meenus meie hommikune piiblisalm: “Enne kui nad hüüavad, vastan mina.” Jumal oli muretsenud meile pidusöögi ja ka kojuminekuks vajaliku transpordi.